PLE ja HMS

Ühiskonna ja tehnoloogia areng seab omad nõudmised inimeste teadmistele ja oskustele. Sellisel viisil määratakse tööturu vajadused. Hariduse üheks ülesandeks ongi nende vajaduste rahuldamine. Selleks loodud haridusasutused teevad ühiskonnavajadused kindlaks, koostavad sellest lähtudes õppekavad ja pakkuvad neid õpetamiseks. Selle eest saavad need asutused materiaalse toetuse, kas õppemaksude või riiklike finanseerimiste näol. Selline mudel kehtis juba aastasadu, kui mitte aastatuhandeid.

Kuna ühiskond kogu aeg areneb, haridusasutused on sunnitud pidevalt jälgima ühiskonna (või tööturu) vajaduste muutmist. Kui nad seda ei tee, nende pool pakutavad õppimisvõimalused jäävad ajast maha ja toetused kaovad. Seega on olemas sisemine instrument, mis tagab haridusasutuse programmide pidevat kaasajastamist. Kahjuks, peab tunnistama, et sellel instrumendil on küllaltki suur inerts. See tähendab, et ühiskonnavajaduste muutmised peegelduvad haridusasutuste õppekavades mitte kohe, vaid teatud viidega. Tihti see viide võib olla üsna suur -  mitu kuni mitukümmend aastat.

Lähtudes määratud vajadustest, haridusasutused määravad oma tegevuse eesmärgid (nii äri kui ka hariduse sisu osas) ja neist lähtudes, loovad õppekavad ja õppimist toetavad süsteemid -  administratsiooni, raamatukogusid, õpperuumid, õppevahendeid jne. Seejures, piiratud ressurside tingimuses, lähtutakse keskmisest ühiskonna nõuetest ja arvestatakse keskmise õppija vajadusi. Piltlikult öeldes, meie mõõdukas kliimas elanikkond vajab riideid ja jalatseid. Kuna keskmise inimese suurus on 48 ja keskmine jalamõõt 40, tuleb valmistada kõik riided suurusega 48 ja kõik jalatsid suurusega 40. Kuigi see näide tundub absurdsena, idee, et inimestel tuleb midagi selga ja jalga panna, on igal juhul õige ja selliste valikuga teatud, võib-olla üsna suur,  arv inimesi võib jäääda isegi rahule (näiteks, NL sõjaväes igatahes jäi).

Üksik indiviid, kui ühiskonna liige, üritab selles ühiskonnas püsima jääda/midagi saavutada. Näiteks, teha karjääri, peret üleval pidada, teenida palju raha jne. Eesmärke võib olla palju, sama palju võib olla ka nende saavutamise teid. Kuid, kuna inimene elab ühiskonnas, kõik need teed on seotud ühiskonna arengu tasemega, teisisõnu ühiskonna (või tööturu) vajadustega. Siit järeldub, et oma eesmärkide saavutamiseks ja endale vajalike teadmiste ja kogemuste hulka määramises peab ühiskonna liige lähtuma ühiskonna nõuetest. Mõnikord võib inimene isegi luua oma individuaalset õppimist toetavat süsteemi, näiteks soetada mõningaid raamatuid (vanasti) või luua personaalse õpisüsteemi Internetis (nüüdisajal).  Jälle piltlikult öeldes, jõuab üksikindiviid ikka järeldusele, et tal on tarvis riideid ja jalatseid, tõsi küll, mõõdud ei ole enam 48 ja 40, vaid 52 ja 42.

Iga ühiskonna liige võib vahetevahel uuesti hinnata hetkelisi ühiskonna vajadusi, isegi teha prognoose tulevikuks. Selle käigus võib ta jõuda järeldusele, et tal tuleb hankida uued teadmised või saada uued kogemused. Kuna üksikisiku kulutused oma õppimist toetava süsteemi loomiseks on tunduvalt väiksemad, kui haridusasutuse omad ja individuaalseid otsusi (ka finanseerimise osas) on võimalik tunduvalt kiiremini langetada, üksik indiviid suudab palju kiiremini reageerida ühiskonna vajaduste muudatusele ja, sellele vastavalt, hankida endale uusi teadmisi ja oskusi.

Ülaltoodu alusel võib järeldada, et üksikisiku ja haridusasutuse arusaamad vajalikest teadmistest või kogemustest võivad erineda. Samas, need ei ole mingil juhul vastandlikud, kuna lähtuvad samast allikast – ühiskonna vajadustest. See tähendab, et need kaks lähenemist täiendavad teineteist, liikudes küll erinevatest suundadest, kui kokku puutudes ühes ja samas kohas. Näiteks, võib osutada, et teatud haridusasutuse õppekava piisavalt hästi väljendab üksikisiku vajadusi. Sel juhul see indiviid valib endale teadmiste saamiseks selle kava. Kui osutub, et valitud õppekava sisu, maht või meetodid ei vasta piisavalt ootustele, võib puuduoleva osa ise korraldada. Muide, suurem osa inimesi nii teevadki.

Personaalse õpikeskonna ja õpihaldussüsteemi vahekord enam-vähem vastab üleval kirjeldatud mudelile. Kuna nad lähtuvad erinevatest vaatevinklitest, neid ei saa samastada. Kuid, kuna nad lähtuvad samadest alustest, neid ei tohi vastandada. Igal juhul mõlemad täiendavad teineteist.

Tuleb veel lisada, et formaalsest (ametlikult) on tunnistatud vaid õppeasutuste poolt kehtestatud kavad. Seega, kui üksikisik personaalselt seadis endale teadud hariduseesmärgid ja, kasutades teadud vahendeid neid eesmärke saavutas, formaalse diplomi saamiseks peab ta ikka täitma ka formaalse harituse nõuded, näiteks eksternina. Samas tekib küsimus, kas ühiskond ikka peab üksikisiku poolt seatud eesmärgid formaalselt aktsepteerima?