Personaalsed õpisüsteemid ja sotsiaalsed võrgustikud.
Õpimise protsessis on alati olnud palju erinevaid vorme. Näiteks, loeng, praktikum, seminar, iseseisev töö jne. Mitme vormi puhul on tähtsaks elemendiks õpilastevaheline suhtlemine. Tihti õpiväljundite hulgas võib isegi leida “rühmatöö oskus” või midagi sarnast. Ilmselt sobib hästi sellisteks ülesanneteks nn. “sotsiaalne tarkvara”.
Samas on sellistel tarkvaravahenditel veel üks tähtis omadus - selle abil võib teha olematuks barjäärid (füüsilised või sotsiaalsed), mis muidu segavad kohtumist, suhtlemist ja ideede vahetamist. Näiteks, mõned aastad tagasi tudengid kogunesid ühika köökides või raamatukogu kohvikus, hiljem korporatiivsetel üritustel, nüüd on võimalik koguneda arvuti vahendusel ja suhelda Erasmuse programmi tuttavatega erinevast maailmaosast.
Põhimõtteliselt sellisel kohtumisviisil ei ole midagi uut. Juba Interneti algusaastatel olid olemas Useneti foorumid, maili kliendid ja muud vahendid, mis võimaldasid “peaaegu” otse suhelda, kahjuks nende peamiseks puuduseks oli suhteliselt keeruline kasutamine, piiratud läbilaskevõime ja igav kasutajaliides.
Kuid viimastel aastatel tehniline areng sidevahenide osas ja majanduse areng elanikonna maksevõime osas võimaldasid luua sellised vahenid, mis olemasolevaid ideid kasutades, on piisavalt kasutajasõbralikud ja huvitavad. Tänu sellele tekkis kasutajate kriitiline mass, sotsiaalne tarkvara muutus ärile huvitavaks objektiks ja selle (vist ka kogu WEB 2.0) valdkonna arendamiseks eraldatud ressursid kasvavad.
Sotsiaalse taarkvara ülesehitus võib-olla kas “ülevalt-alla” või “alt-üles”. Esimesel juhul on olemas moderaator-administraator, näiteks õppejõud, kes määrab kasutaja õigused ja volitused. Teisel juhul administraatorit praktiliselt ei ole ja kogu haldamine on kasutajate käes. Ilmselt esimene viis rohkem sobib formaalsele suhtlemisele, teine viis mitteformaalsetele.
